• suitsetamine,
• diabeet,
• liiga tugev hammaste harjamine,
• osteoporoos,
• regulaarne suukuivus (mis võib olla tingitud mõnede ravimite tarvitamisest),
• geneetiline eelsoodumus,
• suu- ja hingamisteede nakkushaigused.

Igemepõletiku sümptomid

Gingiviidi puhul ei ulatu põletik hammaste tugistruktuuridesse ja igeme kinnitus hamba pinnale on veel alles. Seega on igemepõletik veel suhteliselt pealiskaudne. Algstaadiumis võib see haigus tekitada kerget ebamugavust või ei põhjusta üldse vaevusi. Haiguse arenedes hakkavad tekkima igemepõletiku tunnused.

Igemepõletiku tunnused:

• igemed veritsevad pärast hambapesu või hambaniidi kasutamist,
• igemed veritsevad tahke toidu (nt õuna) söömise ajal,
• igemed paistes ja/või punetavad,
• igemevalu ja/või igemete tundlikkus,
• tekib halb hingeõhk ja ebameeldiv maitse suus
• harvem võib esineda igemete vohamist ja haavandeid.

Regulaarsete kaebuste korral on oluline pöörduda hambaarsti poole. Hambaarst oskab soovitada õigeid hügieenimeetodeid. Tõsisemate probleemide puhul (nt parodontiit) koostab arst raviplaani ja alustab ravi.

Gingiviit vs parodontiit?

Kuna nii igemepõletiku kui ka parodontiidi puhul on tegemist igemetega seotud põletikuga, aetakse sageli need haigused omavahel segamini. Parodontiit on hamba tugistruktuuride põletik, millega võivad kaasneda ka põletikulised igemed. See omakorda tähendab, et igemepõletik ehk dingiviit võib olla varajane märk parodontiidist.

Igemete põletik ei tähenda ilmtingimata peatselt saabuvat parodontiiti, küll aga teatavat riski selleks. Loe lisaks: „Mis on parodontiit ja kuidas seda ära tunda?”

Igemepõletiku ravi

Raskematel juhtudel koosneb igemepõletiku ravi hammaste ja igemete professionaalsest puhastusest (hambaravikabinetis) ja edasisest õigest suuhügieenist. Varakult avastatud igemepõletiku puhul on täiesti võimalik, et gingiviidi arengut saab peatada kodustes tingimustes ja ilma arstliku sekkumiseta. Võtmetähtsuseega on seejuures õige ja korralik suuhügieen.

Kuidas saab arst gingiviidi puhul aidata?

Hammaste professionaalse komplekspuhastuse käigus eemaldatakse kogunenud hambakatt ja hambakivi vee, õhu ja spetsiaalse pulbri survestatud joa ning teiste instrumentide abil. Tänu sellele saab suu patogeensetest bakteritest puhastatud. Protseduuri teeb üldjuhul suuhügienist, parodontoloog või hambaarst.

Sõltuvalt haiguse ulatusest võib arst soovitada loputada suud kloorheksidiiniga, millel on antiseptiline toime. Kloorheksidiin aitab peatada hambakatu moodustumist ja infektsioonide levikut suuõõnes. Samas peab sellega olema ettevaatlik, kuna nagu iga antiseptik, võib ka see kahjustada suu mikrofloorat.

Igemepõletiku ravi kodus

Haigusest paranemiseks on ülioluline õige suuhügieen. Suuhügienist või hambarast selgitab, kuidas tuleb hambaid ja igemeid edasi hooldada, et hoida neid puhtana ning igemepõletikust vabana. Kui sa tunned, et probleem ei ole niivõrd tõsine, et arsti abi otsida, siis järgi neid üldiseid suuhügieeni juhiseid:

• Hambaid tuleb harjata igal hommikul ja õhtul (enne magamaminekut) ehk vähemalt kaks korda päevas.
• Hambaharja valikul eelistada pehme karva ja üsna paindliku käepidemega hambaharju.
• Hammaste harjamisel ei tohi kasutada suurt jõudu, et iget mitte traumeerida.
• Kui igemepõletik oli tingitud traumerimisest, siis ige võib olla mõnest kohast valulik, paistes ja punetav. Sellise olukorra puhul on ülioluline hamba- ja igemepiiri just sellest kohast korralikult puhastada, eemaldamaks igemepõletikku tekitavaid mikroobe. Puhastada tuleb väga ettevaatlikult, hoides sel juhul ära traumeeritud koe liigse vigastamise ning valu süvenemise. Selleks on mugav kasutada üksiku harjatutiga hambaharja (selle harjased sobituvad ideaalselt igemejoone anatoomiaga) või irrigaatorit (tänu seadme tugeva survega veejoale saab igemeservadest tõhusalt eemaldada nii hambakattu kui igemehaigusi põhjustavaid baktereid).
• Oluline on ka hambaniidi või hambavahede harjakeste kasutamine, sest hambavahede puhastamine hambaharjaga ei ole nii efektiivne. Gingiviidi puhul soovitame puhastada hambavahed iga kord pärast söömist, kuna hammaste vahele jäänud toidutükid loovad bakteritele paljunemiseks soodsa keskkonna.
• Kui ei ole võimalik päeva jooksul hambaniiti kasutada, siis võib aidata ka suhkruvaba nätsu närimine ca 15 minuti jooksul pärast sööki. Nätsu närimise ajal algab suus aktiivne sülje tootmine, mis neutraliseerib happelist keskkonda ja eemaldab toidujäänuseid ja baktereid, ehkki mitte niivõrd tõhusalt kui hambaniit.

Kui soovid olla kindel, kas sinu hammaste puhastamise tehnika on õige, siis soovitame konsulteerida suuhügienisti või hambaarstiga.

Kui patsient järgib hoolega suuhügieeni juhiseid, on gingiviit suhteliselt kergesti välja ravitav ning igemekude taastub algsel kujul. Igemepõletiku ravimata jätmisel võib infektsioon üle minna hamba kinnituskudedele ja areneda parodontiidiks.

Igemepõletiku looduslik ravi

Igemepõletiku ravis on võtmekohal korralik suuhügieen (vt üleval toodud juhiseid). Kuid igemepõletiku ravi võtab ikkagi aega.

Raviperioodil saab haiguse sümptomeid leevendada ja paranemist soodustada ka kodustes tingimustes, kasutades looduslike vahendeid. Nt igemete veritsuse vähendamiseks ja põletiku peatamiseks võib kasutada järgmisi ravimtaimi:

• Tammekoor. Suud võib loputada tammekooretee või -keedisega. Tammekooretee kaitseb limaskesta infektsiooni eest, sellel on põletikuvastane ja kootav mõju.
• Salveileht. Salveilehe keedis või -tõmmis on universaalne loodulik ravivahend erinevate suuhaiguste vastu. Salveitõmmisega loputamisel avaldub selle desinfitseeriv ja kootav mõju, mis soodustab igemepõletiku vähenemist.
• Lepavili. Lepaviljade vesitõmmis või keedis on samuti kootava toimega. Igemepõletiku korral saab seda kasutada suuõõne loputamiseks, mis soodustab limaskesta haavakeste paranemist ja peatab veritsust.

NB! Loputusvahend ei tohi olla kuum, pigem võiks olla jahe. Gingiviidi puhul ei tohi kasutada alkoholisisaldusega lahuseid ega agressiivseid aineid.

Igemepõletiku ennetamine

Igemepõletik on probleem, mida on lihtne vältida. Kuid on tõsiasi, et iga inimene on erinev ja nii elustiil kui ka terviseprobleemid võivad soodustada põletiku teket.

Siiski aitavad kõige enam probleemi ära hoida just need kolm reeglit:

• Korralik suuhügieen. Pese hambaid kaks korda päevas ja kasuta hambaniiti või spetsiaalseid hambavahe puhastamise harjakesi. Kasuta suuvett. Kui sa pole kindel, kas kõik hammaste pinnad said korralikult puhastatud, võid proovida spetsiaalseid hambakattu värvivaid närimistablette (nt indikaatortabletid).
• Regulaarne professionaalne suuhügieen iga kuue kuu tagant.
• Regulaarsene kontroll hambaarsti juures kord aastas.

Kui igemepõletik on juba tekkinud

Kui igemepõletik on juba tekkinud ning sa pole kindel, kas hoolitsed suuhügieeni eest efektiivselt, saab sind aidata suuhügienist. Kui kahtlustad tõsisemat probleemi või regulaarne hammaste eest hoolitsemine ei too soovitud mõju, küsi abi parodontoloogilt. Abi on alati olemas!

Parodontiit ei ole lihtsalt igemepõletik

Parodontiit on hammaste tugistruktuuride ja igemete põletik. Tegemist on ühe kõige levinuma haigusega, mis inimesi vaevab. Parodontiiti põhjustavad igemetel asetsevad bakterid ning lokaalne põletik, mis nende mõjul tekkida võib.

Vaatamata sellele, et bakterite olemasolu suuõõnes on loomulik, tekitavad nad paljunedes ainult kahju. Paljunemist põhjustab see, kui bakterite ja toidujäätmete kiht ehk hambakatt suureneb ja jääb puhastamata (tavaliselt raskelt ligipääsetavates kohtades, näiteks hammaste vahel). Ohtlikumad bakterid võivad aktiivselt paljuneda, mis stimuleerib igemetel põletikulist kaitsereaktsiooni.

Haiguse süvenemine põhjustab lõualuu lagunemist ja hammaste väljalangemist. Mõnel inimesel kestab parodontiit mitmeid aastaid ning juhul kui see avastatakse, on võimalik seda haigust ka ravida. Samas võib mõnel inimesel esineda äärmiselt aktiivne haiguse vorm, mis põhjustab hammaste enneaegset loksumist ja väljalangemist. Haiguse süvenemist pidurdab regulaarne igemete kontroll.

Kuidas parodontiiti ära tunda?

Parodontiit algab alati igemepõletikust ehk gingiviidist. Üks esimesi tunnuseid on igemete veritsemine hammaste harjamisel, punetus või värvitu bakteriaalne katt igemetel. Kui jätta igemepõletik ravimata, võib see areneda parodontiidiks, mille peamised haigustunnused on:

• igemete sagedane veritsemine (hammaste harjamisel, söömisel või isegi spontaanselt);
• halb hingeõhk;
• hammaste asendi muutumine lõualuus;
• hammaste pikenemine (ehk igemete taandumine).

Tuleb olla tähelepanelik, kuna haigustunnused ei pruugi olla koheselt märgatavad ja tekivad üldjuhul ajapikku. Näiteks igemete veritsemine võib olla vähem märgatav suitsetajatel, kuna nikotiini mõju veresoontele piirab mõningasel määral veritsust.

Parodontoloog saab aidata

Sageli ei oska inimesed kuni 40. või 50. eluaastani parodontiiti ära tunda. See on periood, mil suurem osa kahjustustest on juba tekkinud ja ravida saab ainult tagajärgi. Tavalise läbivaatuse käigus ja jälgides patsiendi parodontaalset staatust võib hambaarst haiguse tunnuseid ära tunda juba varajases staadiumis.

Seega, kui kahtled enda igemete tervises, on kindlasti oluline pöörduda parodontoloogi poole. Arst saab hinnata sinu igemete tervist ja vajadusel koostada isikliku raviplaani.

Diabeedi mitu nägu

Tõenäoliselt on pea igaüks kursis, et suhkruhaigus ehk diabeet on tõsine terviseprobleem. Diabeet on enamasti kogu elu kestev seisund, mille põhjustab hormoon nimega insuliin. Just viimase tõttu võib suhkru (glükoosi) sisaldus veres muutuda liiga kõrgeks.

Enamik diabeedi haigusjuhtudest liigitatakse kas 1. või 2. diabeeditüüpi. 1. tüübi diabeet on autoimmuunne seisund, mis tähendab, et inimese enda immuunsüsteem ründab organismi. Kõhunäärme (pankrease) beetarakud hävivad ja ei tooda enam insuliini ning tulemuseks on insuliinipuudulikkus. Seda tüüpi diabeet avaldub tavaliselt juba lapse- või noorukieas.

2. tüüp diabeeti esineb tunduvalt rohkem (peaaegu 90% juhtudest) ja see on pigem seotud elustiilifaktoritega nagu ülekaalulisus, rasvumine ning seda iseloomustab insuliiniresistentsus või -puudulikkus.

Tänapäeval võib diabeet esineda kõigis vanuserühmades ja seda diagnoositakse üha enam ka lastel. Paraku on iga aastaga haigestunuid üha rohkem. 2. tüübi diabeedi puhul saaks umbes kaks kolmandikku haigusjuhtudest ära hoida või edasi lükata, kui säilitada elu jooksul tervislik kehakaal, toituda mitmekesiselt ja olla füüsiliselt aktiivne.

Parodontiit ja selle riskifaktorid

Parodontiit on krooniline ning põletikuline igemehaigus, mida on võimalik korraliku suuhügieeni abil ära hoida. Haiguse tundemärkideks on igemete valulikkus ja punetus ning igemete veritsemine. Haiguse arenedes muutuvad igemetaskud sügavamaks, igemed taanduvad, hambad hakkavad loksuma ning lõpuks võivad välja kukkuda.

Olulised parodontiidi riskifaktorid on:

• kehv suuhügieen,
• suitsetamine,
• hambumusprobleemid,
• hormonaalsed häired,
• rasked üldhaigused,
• halvasti kontrollitud või diagnoosimata diabeet.

Just see igemehaigus on levinuim põhjus, miks täiskasvanud inimesed jäävad oma hammastest ilma. Haigust ravitakse põhjaliku enesehoolduse ja professionaalse puhastuse abil. Olulised on tõhus suuhügieen, lühi- ja pikaajaline hooldus ja pidev ülevaade olukorrast.

Kuidas on diabeet ja parodontiit seotud?

Parodontiit võib ilmneda diabeedi tõttu tekkinud ainevahetushäirete taustal. Diabeedi puhul on tekkivate terviseprobleemide, sealhulgas ka suuõõne haiguste õigeaegne diagnoosimine ja ravimine võtmetähtsusega, et saavutada põhihaiguse ravis häid tulemusi.

Niisiis, on kindlaid tõendeid selle kohta, et diabeet on oluline parodontiidi riskifaktor, seega esineb diabeediga inimestel igemehaigusi tunduvalt tõenäolisemalt kui tervetel. Parodontiidiga inimestel on suhteliselt kõrge glükeemilise markeri tase ja seetõttu võib neil tekkida mittediabeetiline hüperglükeemia (ehk normist kõrgem veresuhkur) ja 2. tüübi diabeet.

Niisiis, lihtsalt selgitades – kui inimesel on diabeet, siis on tal kõrgendatud parodontiidi tekkimise risk. Ja teisest küljest võib ulatuslik parodontiit ohustada kogu organismi tervist. Parodontiit mõjub organismile kahjulikult ja soodustab diabeedi avaldumist.

Tähtis on regulaarne kontroll ja jälgimine

Diabeedidiagnoosiga inimestel peaks olema kvaliteetse hambaravimeeskonna tugi, et aidata parodontiiti ennetada või ravida juhul, kui see on juba tekkinud. Igemete hea tervise säilitamiseks vajavad diabeetikud regulaarset kontrolli, et märgata terviseseisundi halvenemist võimalikult varakult.

Suuõõne probleemide vältimisel ja ka ravis on tähtsal kohal veresuhkru stabiilsena hoidmine. See kehtib ka vastupidi: suuõõne hea tervis aitab kaasa ka diabeedi üle parema kontrolli saamisele.

Üldiselt on nii, et parodontiidi ravi on diabeedihaigel ja seda mitte põdeval inimesel samasugune. Oluline on vaid silmas pidada, et kõiki parodontiidiga patsiente tuleb ravida ja seejärel tegeleda igemete hea tervise säilitamisega, et ennetada 2. tüübi diabeedi arengut.

Mida võtta kõigepealt ette, kui sul on üks neist kahest haigusest? Soovitame kindlasti teha konkreetsed sammud:

• Kui sul on suhkruhaigus, pane ennast kirja parodontoloogi juurde, et välja selgitada, kas esineb parodontiit ja kas seda on vaja ravida.
• Kui sul on diagnoositud parodontiit, siis külasta oma perearsti ja palu uuringuid, et välistada või kinnitada diabeedi diagnoos.