Mis on tarkusehammas?

Tarkusehammaste all tuntakse viimaseid purihambaid, mis on hambareas kaheksandad. Üldjuhul kujunevad tarkusehammaste alged 4–5-aastaselt, kuid lõikuvad need hambad alles 14.–25. eluaastal. Iga inimene on erinev – mõnel võivad need ilmuda varem, teisel hiljem, mõnel üldsegi mitte.

Tarkusehambad said oma nimetuse just seetõttu, et need ilmuvad siis, kui aju on juba arenenud ehk inimene on saanud targaks.

Tarkusehamba eemaldamine

Millal on tarkusehamba eemaldamine vajalik?

Alljärgnevatel juhtudel on tarkusehamba eemaldamine reeglina näidustatud:

• Lõualuus pole tarkusehamba jaoks piisavalt ruumi.
• Hamba lõikumine toimub pikka aega, põhjustades tihti suu tagumises osas rasket mädast põletikku – ehk perikoroniit kipub korduma.
• Hammas paikneb lõualuus tugevalt kaldu või isegi horisontaalselt.
• Hammas survestab külgnevaid hambaid, põhjustades nende kahjustust ja nihkumist.
• Hammas on lõikunud põse poole ja vigastab limaskesta.

Igal konkreetsel juhul otsustab tarkusehamba eemaldamise vajaduse üle spetsialist.

Millal võib tarkusehamba alles jätta?

Vertikaalse kasvu ja õige kuju korral ei tekita lõikunud tarkusehambad tavaliselt erilisi probleeme ja need on kõige parem alles jätta. Tänu sellele on hambakaares lisahammas, mida saab kasutada näiteks tugihambana proteesimisel. Tarkusehamba külge saab kinnitada sildproteesi või suust eemaldatava hambaproteesi kinnituse.

Kuidas toimub tarkusehamba eemaldamine?

Kui suur osa hambakroonist on alles ja seda on võimalik instrumendiga haarata, siis on tarkusehamba eemaldamise tehnika sarnane mistahes muu hamba väljatõmbamisega, kuigi hamba juurde pääsemine on keerulisem.

Hamba eemaldamine hõlmab järgmisi samme:

• Suuõõne ettevalmistamine: kõigepealt peavad hambakaaries ja igasugused põletikud olema välja ravitud, seejärel võiks teha hammaste soodapesu ja eemaldada hambakivi.
• Anesteesia – lokaalne tuimastus.
• Tangidega hamba väljatõmbamine.
• Antiseptikumiga tampooni asetamine haavale.

Kas tarkusehamba väljatõmbamine on valus?

Tavaline praktika on, et tarkusehambad eemaldatakse kohaliku tuimastusega, ainult väga harva ja erijuhtumite korral tehakse seda narkoosiga. Kaasaegsed tuimastusvahendid on tõhusad, seega suurt valu protseduuril karta ei ole vaja, pigem tunneb patsient kerget ebamugavust.

Küll aga võib vajalik olla protseduurijärgne valuravi. Kodus võiks hiljem rõhku panna kõigele külmale – jäätis, külmakott jne. Kui hoida esimestel protseduurijärgsetel päevadel külma peal, siis ei veritse haav nii palju ja paraneb hõlpsamalt.

Enamasti eemaldatakse üks hammas korraga, aga kui patsient ise soovib, võidakse eemaldada ka mitu. Paranemise mõttes on protseduuri lihtsam taluda ühe hamba kaupa, kuid jällegi – inimesed ja soovid on erinevad.

Miks tekib hammaste tundlikkus?

Hammaste tundlikkust temperatuuri muutudes ja magusat või haput toitu süües põhjustab üldjuhul paljastatud dentiin ehk hambaemaili all olev kude, mis sisaldab mikroskoopilisi närvikiude. Dentiin võib olla paljastatud igemete taandumise, kaariese, emaili kulumise või trauma tõttu. Vaatleme neid põhjusi täpsemalt.

Levinumad hammaste tundlikkuse põhjused:

1. Igemete taandumine ehk retsessioon

Igemete taandumise ehk igemete retsessiooni tõttu paljastuvad hambakaelad ja hambajuured. Sellisel juhul võib hamba tundlikkus külma, kuuma ja hapu suhtes olla tõusnud, kuna hambakaelad ja hambajuured pole kaitsva emailiga kaetud. Lisaks suurenenud tundlikkusele on taandunud igemete ebameeldivaks tagajärjeks ka esteetiline defekt – hammas tundub visuaalselt ebatavaliselt pikk. Kõige ohtlikumaks väljundiks võib olla järk-järgult süvenev hammaste liikuvus, mis suurendab hammaste kaotamise riski.

Taanduvad igemed võivad esineda nii ühel hambal kui ka kahel või enamal.

Miks igemed taanduvad?

Igemete taandumiseks on erinevaid põhjuseid:

• Kroonilised põletikulised protsessid: gingiviit, parodontiit, hambakaela kaaries, kiilukujulised defektid.
• Mehaanilised tegurid: trauma, vale (liiga traumaatiline) hammaste puhastamine.
• Anatoomilised tegurid: õhuke igeme biotüüp, kõrge huulekida kinnitus, hamba vale asend, puseriti hambad.
• Ortodontilise ravi tagajärjed.
• Bruksism ehk tahtmatu hammaste krigistamine ja tugev kokkusurumine.

Millist hambavalu esineb?

• Kerge hetkeline tundlikkus magusa/hapu või külma/kuuma toiduga kokkupuutel – märk algavast kaariesest ehk ilmselt on tekkinud pindmine hambaauk. Tavaliselt see valu kaob, kui hammas enam toiduga kokku ei puutu.
• Valulik pikaajalisem tundlikkus magusa/hapu või külma/kuuma toiduga kokkupuutel tähendab, et kaaries on juba sügav, kuid ilmselt hambanärvi põletikku veel ei ole. Selline tundlikkus võib samuti olla märk igemete taandumisest, mis on tekkinud näiteks liiga tugevast hammaste harjamisest.
• Hammast läbistav väga tugev pidev valu – tõenäoliselt on tegemist hambaauguga, mis on hambanärvi ligidal või mis on juba jõudnud pulbini, kus asub hambanärv. Kui hambapõletik (ehk hambanärv sai kahjustatud) on juba tekkinud, siis on juureravi vajalik.
• Pulseeriv hambavalu võib olla märk sügavast hambaaugust, tavaliselt on siis juba tekkinud elusa hambanärvi põletik (pulpiit). Pulseeriv hambavalu esineb ka hambakrigistajatel.
• Hambavalu hambale vajutamisel esineb ägeda periodontiidi või ägestunud kroonilise periodontiidi puhul. Periodontiit on hamba juuretipu põletik surnud hambanärvi puhul. Lisaks valule võib tekkida “kõrge hamba” tunnetus ja pehmete kudede paistetus.
• Terav hambavalu hambale vajutamisel või selle puudutamisel viitab ilmselt traumale. Näiteks siis, kui hammustamisel esineb hetkeline torkav valu, mis kaob suu avamisel, on suurema tõenäosusega tegemist hammast läbistava mõraga, mis ulatub ka juurteni. Sellisel juhul hammast päästa ei õnnestu.
• Ebamäärane pidev tuim ja tugev hambavalu, millega kaasneb ka põseturse ja vahel ka palavik – tegemist on abtsessiga ehk mädase pehmete kudede põletikuga. Sellise seisundiga peab kohe hambaarsti juurde pöörduma.
• Valusad tagumised igemed – tarkusehambad võivad olla lõikumisfaasis. Kui valu on pigem tugev ja püsiv, võib põhjuseks olla perikoroniit ehk pooleli lõikunud hammast katva igeme (mädane) põletik. Loe tarkusehammastest ja nendega seotud probleemidest ja lahendustest.
• „Paksud” ja tundlikud igemed – kui igemevalu on pikaajaline ja sellega kaasneb näiteks igemete veritsus ja halb hingeõhk, siis on see märk igemepõletikust või algavast parodontiidist. Parodontiit on raskekujuline igemehaigus, mille ravimata jätmisel võib inimene hambad kaotada. Samas kui ige on valulik ja veidi paistes vaid mõned päevad, siis ilmselt sai limaskest süües traumeeritud ning see paraneb ilma hambaarsti abita.

Hambavalu leevendamine

Sageli on hambavalu puhul esimene lahendus võtta valuvaigisteid. Rohud, nagu ibuprofeen ja paratsetamool, võivad valu leevendada ja ka põletikku alandada, kuid need on valu ja terviseprobleemiga tegelemisel pigem ajutine lahendus.

Kui sümptomid viitavad igemepõletikule, siis üldjuhul on see korraliku suuhügieeniga välja ravitav. Loe täpsemalt, milline peaks olema õige hambapesu. Lisaks aitab sümptomeid leevendada igemepõletiku looduslik ravi.

Kui tegemist on traumaga, on oluline tegutseda kiiresti. Võta ühendust oma hambaarstiga! Hambaarst võib võtta su erandkorras vastu ja osutada abi või suunata hambakirurgi juurde. Erakorralise vastuvõtuga tegelevad hambakirurgid töötavad  suuremates hambaravikeskustes.

Kas looduslikud vahendid võivad aidata hambavalu vastu?

Kahjuks pole hambavalu ravi efektiivsust looduslike ravimitega teaduslikult tõestatud. Kui aga hammas valutab, on inimene valmis tegema kõik endast oleneva, et piinast vabaneda. Ravimtaimede tõmmisega loputused või paiksed kompressid võivad mõnevõrra hambavalu leevendada. Näiteks võib loputamiseks kasutada salvei, pune, tammekoore, kummeli ja saialille tõmmiseid. Hambapealsete paiksete kompresside jaoks võib kasutada taruvaigu või eeterliku õliga vatipadjakesi.

Kokkuvõte

Ükskõik mis hambavalu puhul tasub olla tähelepanelik ja panna kirja aeg hambaarstile, sest regulaarne hambavalu ja tundlikkus on sageli märk probleemist, mis võib mingil hetkel muutuda tõsisemaks. Hambaarstilt saad teada, kas on vaja kiiret tegutsemist ja mida on võimalik teha seni, kuni avaneb võimalus hammaste olukorda hinnata.

Miks juurepõletik tekib?

Kaugele arenenud kaariese tõttu jõuavad mikroobid hambasisemusse (hambapulp), kus asuvad närvid ja veresooned. Selle tulemusena areneb pulpiit ehk elusa hambanärvi põletik.

Kui pulpiiti õigel ajal ei ravita, jõuavad mikroobid läbi juuretipu hammast ümbritsevatesse kudedesse. Seda põletikku nimetatakse periodontiidiks.

Enamasti tekib juureravi vajadus kaariese olemasolust, mis sõltub omakorda suurel määral suuhügieenist. Mõistagi on korralik suuhügieen probleemide ennetamiseks äärmiselt oluline. Kuid alati ei pruugi juurepõletik olla katkiste hammaste probleem. Näiteks võivad tekitajaks olla traumast põhjustatud hambamõrad või murdumine.

Kuidas aru saada, et hammas vajab juureravi?

Esimene tundemärk on pea alati hambavalu. Tajutav tunne on vägagi spetsiifiline, mistõttu on sellest ka üsna lihtne aru saada.

Kuna hambapõletik võib kulgeda nii ägedalt kui ka krooniliselt, jõuavad inimesed juureravi spetsialisti kabinetti erinevatel põletiku arenemise etappidel.

Pulpiit (hambanärv on elus)

• Elusa hambapõletiku puhul on hammas sooja- ja külmatundlik. Hammastest võib läbi käia ka ebameeldiv valusööst. Samuti võib valu tabada öösiti või muudel hetkedel, mil hammas toidu ega joogiga otseselt kokku ei puutu. Edasi võib elusa hambanärvi põletiku korral tekkida intensiivne valu, mis levib silmadesse ja meelekohtadesse. Tavaliselt jõuab selliste sümptomitega patsient juba hambaravi kabinetti, kus teostatakse juureravi.
• Kui aga elusa hambanärvi põletik kulgeb krooniliselt, võib inimene valu mitte tunda ning hambanärv kärbub (st hammas „sureb“) aja jooksul ilma sümptomiteta.

Periodontiit (hambanärv on surnud)

Kui hammas on surnud ja juureravi ei ole tehtud, siis leiab põletikuline protsess aset juba hambajuuretipus ja hambaid ümbritsevates kudedes. See protsess võib samamoodi olla äge või krooniline.

• Ägeda periodontiidi puhul on valu tugev, pidev ja tuikav. Algul saab inimene aru, milline hammas valutab. Hiljem on põletik juba nii ulatuslik, et valutab terve piirkond ja inimene ei suuda nimetada konkreetset hammast, mis tekitab valu. Selliste sümptomitega pöördutakse juba hambaarsti juurde, kus juureravi on vältimatu.
• Kroonilise periodontiidi puhul annab juureravi vajadusest märku see, et süües-juues on tunda valu või ebamugavust (eriti hambale vajutamisel). Hamba ümber võib esineda ka paistetust ja punetust. Igemele võib tekkida mädapunn. Sellised sümptomid ei ole kuigivõrd ägedad ja inimene võib hambaarsti visiidiga venitada. Kindlasti tasub silmas pidada, et ka selliste sümptomitega on vaja võimalikult kiiresti tulla hambaarsti juurde –  põletikuline protsess on tarvis kõrvaldada, sest see võib muidu viia tõsisemate tüsistusteni.

Nende probleemide ennetamiseks soovitame käia suuhügienisti või hambaarsti juures regulaarses kontrollis. See aitab ennetada juurepõletikku või tekkinud probleemile võimalikult varakult jälile saada. Seda isegi siis, kui patsient tavapäraseid sümptomeid ise ei märka.

Mida juureravi tähendab ja kuidas seda tehakse?

Juureravi eesmärk on lihtne — kõrvaldada tekkinud põletik. Nagu eespool mainitud, siis võib põletik esineda nii surnud kui ka elusa hamba puhul.

Parim on, kui ravi teostab juureravile spetsialiseerunud hambaarst, kellel on piisav kogemus ja kvalifikatsioon, et see keeruline ja aeganõudev protseduur läbi viia.

Juureravi ehk teisisõnu endodontia tegeleb hamba sisemuse raviga, mille eesmärk on infitseeritud juurekanalisüsteemi puhastamine, desinfitseerimine ja juurekanalite tihedalt täitmine, et vältida põletiku kordumist.

Endodontia raviplaan koosneb kolmest etapist:

1) Juurekanalite puhastamine ja desinfitseerimine. Protseduur viiakse läbi spetsiaalsete aparaatide ja instrumentidega. Kuna hambas võib olla mitu juurekanalit, siis on kanalite leidmine ja puhastamine aeganõudev ja keeruline.

2) Juurekanalite tihedalt täitmine vastava materjaliga.

3) Hamba taastamine täidise või krooniga. Pärast juureravi on soovitatav siiski paigaldada hambakroon. Kaasaegse Cereci tehnoloogia kasutamine võimaldab Periodent hambakliinikus valmistada hambakroone vaid ühe visiidiga. See toimub nii, et suusisese kaameraga tehakse esmalt hambast digitaalne jäljend, seejärel valmistatakse hambast spetsiaalses arvutiprogrammis 3D-rekonstruktsioon, mille abil valmib ajutine või lõplik kroon.

 Juureravi mikroskoobiga on täpne ja tõhus

Mikroskoopi kasutatakse nii hambakaariese, igemehaiguste kui ka hambajuure raviks, samuti proteetikas ja suukirurgias. Mikroskoobiga tehtav juureravi muudab selle protseduuri tunduvalt tulemuslikumaks.

Juureravi võib osutuda esialgu kavandatust keerukamaks. Mikroskoobiga juureravi võimaldab ravida põletikulisi hambajuuri tunduvalt täpsemalt ja parema kvaliteediga, sest mikroskoop avab ligipääsu sinna, kuhu inimsilm ei küündi.

Miks juureravi mikroskoobiga on vajalik ja kasulik:

• Hambapind on tööpinnana väike, mistõttu jäävad olulised detailid inimsilma jaoks märkamatuks. Mikroskoobiga on võimalik hambapinda mitmekümnekordselt suurendada ning näha seal silmale nähtamatuid detaile.
• Varieeruv juurekanalite arv (enamasti ühest neljani, kuid võib olla ka rohkem) ja juurekanalite ebareeglipärane kuju muudavad ravi üsna keerukaks protseduuriks. Mikroskoobiga juureravi aitab nõudlikes tingimustes võimalikult tõhusalt tegutseda. Nt ilma mikroskoobita ei pruugi hambaarst leida kõiki juurekanaleid või ei näe juurekanalis takistusi ja astmeid, mis raskendab kanali täielikku puhastamist ja täitmiseks ettevalmistamist.

Kas juureravi on valus?

Protseduur iseenesest ei ole valus. Ravile tulles kasutatakse sarnaselt teistele hambaraviprotseduuridele tuimastavaid süste. Esineda võib küll mõningast ebamugavustunnet, mida on tundnud ilmselt kõik, kes on kunagi hambaarsti juures hambaauke vms ravimas käinud. Lisaks võib pärast tuimastuse kadumist lühiajaliselt esineda igemete tundlikkust.

Kas juureravi saanud hammas võib valutada?

Pärast juureravi võib hammas tundlikuks muutuda. Kõigil seda ei juhtu, kuid vahel võib esineda isegi valu ja kerge paistetus. See ei tähenda, et ravi ei õnnestunud – mõnikord on selline lihtsalt patsiendi organismi reaktsioon. Tavaliselt kaovad niisugused sümptomid mõne päevaga.

Kui aga juhtub, et valu ei lähe üle ja turse muutub suuremaks, siis tasub pöörduda oma hambaarsti poole. Arst võib määrata antibiootikumid või kutsuda patsiendi tagasi visiidile. See juhtub iseäranis siis, kui inimesel oli enne juureravi alustamist pikaajaline krooniline põletikuline protsess.

Kui sul on tekkinud hambapõletik ning arsti hinnangul on selle ravimiseks vajalik juurekanalite ravi, siis arvesta sellega, et põletiku taandumine pärast protseduuri võtab aega. Pea silmas ka seda, et ravi tulemust tuleb kindlasti poole aasta möödudes kontrollida. Nõnda on võimalik ravi õnnestumist hinnata.

Mis on kaaries?

Hambakaaries on väga levinud nakkushaigus. Haiguse kulgu iseloomustab kahjulike mikroobide tõttu kõvade hambakudede demineraliseerumine ja pehmenemine, mistõttu tekib hambaauk. Ca 95–98% täiskasvanutest üle maailma on vähemalt korra elus kaariesega kokku puutunud. Eestis esineb kaariest ligikaudu 90% täiskasvanutest ja 60% lastest.

Miks tekib kaaries?

Hambakaariese tekke põhjuseid on palju, kuid peamine on suuõõnes leiduvad mikroobid, tavaliselt streptokokid ja laktobatsillid. Kaariese teket soodustavad ka mõned teised faktorid:

• Vale toitumine ehk täpsemalt süsivesikuterikas toit, mis puutub hambapinnaga kokku pikema aja jooksul.
• Sülje koostis ja vähenenud süljeeritus. Kui sülje neutraliseerimisvõime on vähene või sülge on vähe, ei jõua happeline keskkond pärast happelise või magusa toidu söömist taastuda.
• Joogivee ebapiisav fluorisisaldus. Optimaalne fluori kogus soodustab hambavaaba tugevnemist ja vastupanu mikroobide mõjule. Kui fluori on vähe, siis võib hambavaap olla nõrk ja kergemini kahjustatav.
• Hambavaaba struktuuri iseärasused, mis kujunevad hammaste arenemise ajal.

Kõikide või mitme faktori kokkusattumisel areneb karioosne protsess kiiremini.

Kuidas hambakaaries tekib?

Kaaries tekib aeglaselt, protsess võib kulgeda nädalaid või isegi kuid. Hammastele tekkiv katt, mis koosneb enamasti suhkrutest ja aminohapetest, on mikroobide paljunemiseks ideaalne keskkond. Seni, kuni hambakattu on vähe, kaarioosne protsess veel ei teki, kuna happed uhutakse hambakatu pooride kaudu koos süljega välja.

Kui hambakatt jääb puhastamata, koguneb sellele ajapikku bakterite elutegevuse jääke üha rohkem. Selle all kogunevad bakterite poolt produtseeritud orgaanilised happed ja nende pikaajalise mõju tõttu hakkab hambaemail demineraliseeruma. Teisisõnu hakkavad hambavaaba pinnalt eralduma kaltsium-, fosfaat- ja hüdroksiidioonid. Happed söövitavad hambaemaili kristalle ja mikroobid tungivad hambaemailis üha sügavamale, jõudes algul dentiini (peamisesse hambakoesse) ja ravimata jätmisel edasi hamba sisemusse.

Kaariese puhul on kõige kergemini kahjustuvad mälumispinna vaod ja hambavahed, kust toidujääkide puhastamine on raskem. Samas võib tekkida kaaries ka hambakülgedele ja -kaeltele (igemepiirile). Lastel ja noorukitel tekib hambakaaries üldjuhul kergemini kui täiskasvanutel. See on tingitud hambaemaili ebapiisavast mineraliseerumisest nooremas eas.

Kuidas hambakaaries varakult ära tunda?

Kaariese arenemisel eristatakse mitu etappi – kõigil neil on iseloomulikud sümptomid. Varajaste etappide sümptomite märkamisel on võimalik kaariese areng peatada ja seda lihtsasti ravida, välistades tõsisemate tüsistuste arenemist.

Kaariese arenemise etapid

Algeline kaaries

Hambaemaili pinnal tekib kriitjasvalge laik. Emaili pinnal hambaauku veel ei ole ning valulikke tundeid ei teki. Algelist kaariest on väga raske silmaga märgata. Tavaliselt tuvastab hambaarst sellise laigu hammaste kontrolli käigus spetsiaalse valguse abil või kuivatades hambapinda surveõhuga.

Pindmine kaaries

Ajapikku moodustub laigu kohale väike defekt ehk pindmine hambaauk. On võimalik, et tekib kerge valulikkus magusa, soolase või hapu toidu söömisel. Tundlikkus kaob kohe, kui hambapind on jälle puhas (nt loputamise järel). Sel etapil tuvastab hambaarst kaariese kergesti.

Keskmine kaaries

Mikroobid on läbinud hambaemaili ja ulatuvad dentiini (hamba järgmine kiht pärast emaili), kuid hambaauk ei ulatu veel hambapulbini (pehme kude hamba sees, kus paiknevad veresooned ja närvid). Üldjuhul selles etapis hambavalu veel ei ole. Kaariese sümptomiks on sarnaselt eelmisele etapile valulikkus toiduga kokkupuutel. Hambaarst tuvastab kaarioosse defekti sügavuse spetsiaalse sondiga. Kaariese ravi toimub nii: lagunenud ja pehmenenud hambaosa eemaldatakse hambapuuri abil, ava desinfitseeritakse ja suletakse täidisega (hambaplomm).

Sügav kaaries

Karioosne defekt (hambaauk) ulatub dentiini sügavamate kihtideni. Sümptomiks on pidev hambavalu, mis ei sõltu kokkupuutest toiduga. Kui teha kaariese ravi kohe, siis õnnestub üldjuhul hambapulp säilitada ja juureravi vajadust ei teki.

Kaariese tüsistused

Kui sügavat kaariest õigel ajal ei ravita, siis võib areneda pulpiit ehk elusa hambanärvi põletik. Sellisel juhul jõuavad mikroobid hambapulbini ja tekib väga tugev hambanärvi valu, mis võib levida silmadesse ja meelekohtadesse ning sarnaneda kolmiknärvi põletiku valuga.

Kui mikroobid jõuavad läbi juuretipu edasi hammast ümbritsevasse luukoesse, siis tekib juba hambajuurepõletik ehk periodontiit.

Kuidas ennetada kaariese ja hambaaukude teket?

Kaariese teket saab edukalt vältida. Mida vähem on suus kahjulikke mikroobe, seda väiksem on ka hambaaukude tekkimise tõenäosus.

Suuhügieen

• Kõige lihtsam ja odavam viis kaariese ennetamiseks on suuhügieeni eest hästi hoolt kanda. See tähendab iga päev hammaste pesemist ning hambaniidi ja suuloputusvedeliku kasutamist.
• Hambaid tuleb pesta vähemalt kaks minutit korraga – nii hommikul kui õhtul.
• Tihti ei tea inimesed kuigi hästi, kuidas hambaid õigesti pesta. Soovitame teha hammaste harjamise õige tehnika endale selgeks ja seda iga päev järgida.
• Hambaharja valides on oluline eelistada just pehmet hambaharja. See ei kuluta liigselt hambaemaili ega traumeeri igemeid.
• Hambaharja eluiga on kuni kolm kuud, misjärel tuleb see kindlasti uue vastu välja vahetada.
• Hambapasta valikul soovitame eelistada fluoriidiga hambapasta, kui ei esine vastunäidustusi. Fluoriid kiirendab hammaste remineraliseerimist ning fluoriidil on samuti bakteritsiidne mõju kahjulike mikroobide vastu.
• Hambapastat ei pea peale hammaste pesu välja loputama. Piisab kui liigne hambapasta välja sülitada. Suhu jäänud hambapasta tugevdab koos süljega hambaemaili.

Toitumine

• Oluline roll on ka toitumisel. Süüa tuleb tervislikult, kindlatel kellaaegadel ning toidukordade vahele tuleb jätta vähemalt kolm tundi pausi, et suus jõuaks taastuda neutraalne keskkond.
• Lisaks on soovitatav juua söögikordade vahel ainult puhast joogivett.
• Toidukordade vahel võib närida ka suhkruvaba ksülitooliga närimiskummi u 5–10 minuti jooksul. See aitab eemaldada toidujäägid hammastelt ja suurendab süljeeritust, mis omakorda aitab kaasa neutraalse pH saavutamisele suus.

Hambaarsti profülaktilised teenused

• Soovitame käia hambaarsti korralises kontrollis keskmiselt kord pooles aastas.
• Samuti oleks parim käia suuhügienisti juures vähemalt kaks korda aastas, et lasta oma hambaid puhastada ka professionaalil (st soodapesu ja hambakivi eemaldamine). Nõnda saab suuhügienist anda hammaste ja igemete olukorrale adekvaatse hinnangu ning suunata patsiendi vajadusel hambaarsti vastuvõtule.

Soovitused lapsevanematele

Hammaste tervis ei sõltu ainult geenidest, vaid eelkõige toitumislikest ja elulistest harjumustest, mis pärinevad lapsepõlvest. Iga lapsevanema ülesanne on kujundada oma lastes harjumus hoolitseda hammaste tervise ja suuhügieeni eest.

Kuna kaaries on nakkuslik, siis ei tohi mitte mingil juhul toita last lusikaga, millega ise süüakse, last suule musitada ning kindlasti mitte puhastada maha kukkunud lutti oma suus. Laste toitumine ei ole sageli kõige õigem – neile pakutakse suhkrurikkaid jooke ja piimasegusid. Hambaaukude tekkele aitab kaasa ka lutipudelite sage kasutamine ja luti imemise harjumus. Loe täpsemalt meie blogist „Kuidas lapse hambad terved püsivad?“.

Kokkuvõte

Kaariest saab ennetada korraliku suuhügieeni ja õige toitumisega. Peale selle on oluline pöörata õigel ajal tähelepanu kaariese varajase staadiumi sümptomitele ja tegutseda kohe – nõnda saab ennetada tõsiseid suutervise muresid ja hoida hambaravikulud kontrolli all.

Mis on hambapõletik?

Hambapõletiku põhisüüdlaseks on kaaries ehk hambaaugud, millised tekitavad enamikule meist tuttavat ja äärmiselt ebameeldivat tunnet – hambavalu. Põhjus, miks esialgu kergena tundunud ja ühtäkki väga äkiliseks muutunud probleem esile kerkib, on see, et ravimata jätmisel kasvab hambaauk jõudsalt.

Lõpuks võib auk ulatuda juba hamba sees oleva veresoontest ja närvidest koosneva osa ehk pulbini. Nüüd on uks mikroobidele n-ö avatud ja nad saavad hamba keskosas hakata pahandust tegema. Tulemuseks võib olla hambapõletik ehk pulpiit.

Ka välja ravimata hambapõletik võib palju probleeme tekitada. Postimees avaldas mõni aeg tagasi sel teemal sisuka artikli. Kokkuvõtvalt võib öelda, et paistes hammas iseenesest eluohtlik ei ole, küll aga on ohtlik suust alguse saanud põletik, mis võib tekitada organismis üldise põletiku ning seetõttu muutuda ka eluohtlikuks. Seega, ei tohiks piirduda pelgalt tagajärgede (põletiku) ravimisega, vaid üles tuleb otsida ka probleemi tekkepõhjus.